HYROXi ettevalmistus ja puhkuse kokkuvõte ehk mis on vahepeal toimunud…

HYROXi ettevalmistus ja puhkuse kokkuvõte ehk mis on vahepeal toimunud…

Kui keegi küsiks, kuidas mu HYROXi ettevalmistus läheb, siis lühike vastus oleks: mitte päris plaanipäraselt.

Pikem vastus: elu tuli vahele. Ja mitte natukene, vaid ikka kogu oma täies hiilguses.

1. augustil ootab mind ees esimene HYROX Women Doubles võistlus. Ideaalis võiksin praegu kirjutada, kuidas treeningud lähevad suurepäraselt, enesetunne muutub iga päevaga paremaks ja kõik liigub täpselt plaani järgi.

Tegelikkuses on viimastesse nädalatesse mahtunud sotsiaalmeediapaus, puhkus, imetamise lõpetamise katse, haigus, poolteist nädalat treeningupausi, kaalutõus, kaalulangus, ATH-ravimid, tugevad meeleolukõikumised ja mure juuste väljalangemise pärast.

Ehk… kust üldse alustada?

Telefon kinni ja maale

1. juulil blokeerisin telefonis Instagrami ja Facebooki ning lülitasin ennast teadlikult välja. Mitte lihtsalt ei lubanud endale, et kasutan vähem, vaid blokeerisin rakendused ära. Vahel tuleb enda aju eest otsused ette ära teha.

Sõitsime perega maale ja võtsin kaasa Jaan Aru raamatu „Loovusest ja logelemisest“. Väga mõnus ja kasulik lugemine ning puhkusele täiesti sobiv valik.

Esimene päev maal oli imeline.

Saime abikaasaga koos jooksmas käia, ilm oli mõnus, lapsed olid chillid ja õhtul käisime tünnisaunas. Mõtlesin juba, et vaat kui tore – täpselt selline üks puhkus olema peabki.

Universum kuulis seda mõtet ja otsustas järgmistele päevadele veidi vürtsi lisada.

Imetamise lõpetamine… või siis mitte

Tütar muutus väga virilaks ja rippus peaaegu ainult minu küljes. Olime selleks hetkeks olnud ligi nädala rinnavabad ning püüdsime imetamist lõpetada.

Öised röökimised panid mind aga mõtlema, kas praegu ikka on selleks õige aeg. Mingil hetkel andsin alla ja alustasin uuesti imetamist.

Naiivne mina lootis, et ehk ei hakka ta enam terve öö minu küljes rippuma. Kussutamisega olime saanud uneblokid juba pikemaks ning ta ei ärganud enam nii sageli.

Aga ei.

Nüüd ripub ta jälle suurema osa ööst minu küljes ja sikutab tisse. Oeh. Ma ei oska siinkohal muud öelda, kui et mõnikord teed lapsevanemana otsuse selle põhjal, milleks sul konkreetsel hetkel üldse jõudu on.

Kas see oli pikemas plaanis parim otsus? Ei tea.

Kas see tundus tol hetkel ainus talutav valik? Jah.

Seejärel jäin täiesti haigeks

Umbes kolmandal puhkusepäeval jäin korralikult haigeks. Nohu, kurguvalu, hääl kadus ära ja köhisin rögarulle – kogu kompott.

Sellest tuli kokku ligikaudu poolteist nädalat treeningupausi.

HYROXi ettevalmistuse mõttes ei olnud see muidugi ideaalne. Samas ei ole haigena tugevate treeningute tegemine mingi kangelastegu. Keha vajas taastumiseks aega ja seekord tuli seda talle anda, isegi kui pea ütles, et võistlus läheneb ja peaksin juba ammu trenni tegema.

Eelmisel nädalal ei teinud ma ühtegi treeningut. Sellel nädalal olen jõudnud ühte HYROXi trenni, ühte jooksutrenni ja open gym’i, kus harjutasin kelku ning suusatamist.

Midagi suurt ja erakordset ei ole veel toimunud. Praegu on eesmärk koormusega uuesti rahulikult kohaneda, mitte esimeste treeningutega kõike kaotatut tasa teha.

Puhkuselt koju ja kaalul +2 kilogrammi

Kui koju jõudsime, vaatas kaalult vastu kaks lisakilo.

Ausalt öeldes ei olnud meie puhkuse toitumisvalikud kõige rohkem tervist toetavad. Sõime teisiti kui kodus, liikusin haigena vähem ning rutiin oli täiesti paigast ära.

Aga kaks kilogrammi kaalutõusu ei tähenda automaatselt kahte kilogrammi lisandunud rasva. Kehakaalu mõjutavad ka vedelik, täitunud glükogeenivarud, soolasemad ja süsivesikurikkamad toidud ning lihtsalt suurem kogus toitu seedetraktis.

Mõne päevaga hakkas kaal uuesti langema. Ja langes isegi madalamale, kui see oli enne puhkust – jõudsin 67,8–67,6 kilogrammini.

Wop-wop!

See oli jälle väga hea meeldetuletus, miks ei tasu ühe kaalunumbri põhjal liiga kiiresti järeldusi teha. Kui ma oleksin seda puhkusejärgset numbrit vaadates mõelnud, et kõik on rikutud, ning kogu protsessile käega löönud, oleks probleem olnud palju suurem kui need ajutised kaks kilogrammi.

Kehakaalu puhul tasub vaadata pikemat trendi, mitte lasta ühel hommikul enda enesehinnangut ja järgmisi valikuid juhtida.

Teema, millest ma ei ole väga palju rääkinud

Üks mure on mind tegelikult saatnud juba aastaid: juuste hõrenemine ja väljalangemine.

Mäletan, et märkasin juuste hõrenemist esimest korda umbes 2017. aastal. Arvasin, et põhjus võib olla ülikooliõpingutes, öötöös ja stressis. Käisin tol ajal Juuste Akadeemias, kus vaadati mu peanahka ning öeldi, et seal on näha pärmseent ja mul tuleks oma toitumist muuta.

Tõsi on see, et minu tolleaegsed toitumisharjumused olid üsna kohutavad. Tarvitasin aeg-ajalt alkoholi ja suitsetasin. Mulle soovitati ka mingit üsna jubedat turbamaski, mille ma küll ostsin, kuid mida eriti kasutada ei suutnud.

Proovisin erinevaid šampoone ja seerumeid, aga selgust ma tegelikult ei saanud.

Pärast esimese lapse sündi märkasin taas, et juuksed on hõredamaks jäänud. Siis arvasin, et tegemist on sünnitusjärgse juuste väljalangemisega. Teise raseduse ajal muutusid juuksed jälle paksemaks, kuid nüüd olen vähemalt viimase aasta jooksul näinud, kuidas olukord aina süveneb.

Mingil hetkel ostsin lausa 1000-eurose juustekursuse. Lootsin väga, et suudan selle mure ise lahendada. Ma tean, kui võimas võib olla elustiili muutmise mõju, ning vahetasin välja kõik oma juuksehooldustooted.

Aga elustiil ei lahenda automaatselt kõiki tervisemuresid. Vahel on vaja tunnistada, et ma ei oska ega suuda seda üksi parandada.

Täiesti ootamatu telefonikõne

Juuni keskel otsustasin lõpuks proovida Crescina juukseampulle. Olin neid ka varem vaadanud, kuid ei olnud kõrge hinna tõttu tellida raatsinud.

Kui meeleheide muutub piisavalt suureks, läheb raha paraku üsna kiiresti teisejärguliseks. Tegin tellimuse ära.

Järgmisel päeval helistati mulle ja öeldi, et nad nägid minu tellimust ning sooviksid minuga koostööd teha. Küsiti, kas mulle pakuks huvi trihholoogi konsultatsioon.

See tundus ausalt nagu taevane õnnistus.

Aitäh, Crescina tiim. Aitäh, Andra ja Natalja.

Käisin trihholoog Natalja vastuvõtul, kus ta tegi põhjaliku peanaha ja juuste uuringu. Olukord oli päris kehv. Juuksed olid üle pea hõrenenud ja nõrgad ning osades piirkondades oli näha juba armistumist.

Hoidsin vastuvõtul pisaraid tagasi.

Olin sama murega käinud üle poole aasta tagasi perearsti juures. Tegime vereanalüüsid, mis olid korras, ning mulle öeldi, et küll olukord paraneb.

Natalja küsis, kas kellelgi minu perekonnas on esinenud juuste hõrenemist või kiilanemist. Ma ei osanud vastata, sest ma ei tunne oma bioloogilist isa.

Kirjutasin pärast vastuvõttu emale. Tema ütles, et minu bioloogilisel isal esines kiilanemist.

Natalja tõstatas võimaliku androgeense alopeetsia kahtluse. See ei ole veel lõplik diagnoos, kuid vähemalt tekkis mul esimest korda mingi võimalik suund, mida edasi uurida.

Alustame Crescina toodetega neljakuulist kuuri ning Natalja andis mulle lootust, et olukorda on võimalik parandada.

Kirjutasin uuesti ka perearstile. Ta määras korduvad vereanalüüsid, kuid ütles, et hormoonanalüüse enam ei tehta. Järgmisena lähen günekoloogi vastuvõtule ja loodan saada rohkem selgust.

Crescina ampullid tellisin algselt ise juba enne koostööpakkumist.

Kõike ei pea kohe oskama lahendada

Ehk siis jah – siin on olnud korralikud Ameerika mäed.

Ühelt poolt valmistun oma esimeseks HYROX-i võistluseks, teen trenni, kasvatan ettevõtet ja räägin teistele tervist toetavatest valikutest. Teiselt poolt olen inimene, kellel on samuti keerulised päevad, tervisemured, magamata ööd ja hetked, kus ma ei tea, mida järgmiseks teha.

Ma jagan seda, sest sotsiaalmeedias on väga lihtne näha ainult jooksutrenni, tünnisauna, langenud kaalunumbrit ja naeratavat perepilti.

Päris elu toimub nende piltide vahel.

Praegu jätkan HYROXi treeningutega sammhaaval, püüan taastada oma tavapärase rütmi ning tegelen samal ajal meeleolu ja juuste väljalangemise põhjuste uurimisega.

Ma ei tea veel, millises vormis ma 28. augustil stardijoonele jõuan. Aga ma jõuan sinna selle ettevalmistusega, mida olen suutnud teha päris elu, kahe väikese lapse, haiguste ja kõige muu kõrvalt.

Ja võib-olla ongi see kogu asja kõige ausam osa.

Mis on siis vahepeal toimunud?

Elu. Täies mahus.