Hyroxiks valmistumine osa 2

See nädal tuli kokku 5 trenni: 3 Hyroxi ja 2 CrossFiti.

Minu esimese Hyrox võistluseni on jäänud 8 nädalat ja ausalt… mida rohkem ma treenin, seda rohkem saan aru, kui palju on veel vaja treenida. 😂

Avastasin, et praktiliselt iga tööjaama tehnika vajab mul tööd: sõudmine, suusatamine, kelgutõmbamine, burpeed… kõik vajavad lihvimist.

Kelgu lükkamine on isegi täitsa okei. Farmer’s carry ka enam-vähem, aga seal on lihtsalt jõudu ja vastupidavust juurde vaja, et jaksaks kauem hoida. Täna tegime trennis ja lõpuks olid käed ikka päris täis.

Jooksma see nädal ei jõudnud, kuigi tegelikult peaks. Eesmärk oli ju jooksukiirust parandada ja see ei tule niisama. Selle pean järgmisel nädalal teadlikumalt plaani võtma.

Toitumist jälgisin eelmisel nädalal täpsemalt. Terviseõde AI arvutas kilokalorid ja makrod kokku. Eesmärk on mõned kilod kaalust alla saada, aga samal ajal peab kehal olema piisavalt kütust, et nii intensiivseid trenne üldse teha jaksaks.

Ja siin olen ma ise ka natuke segaduses: kui suur defitsiit on praegu mõistlik?

Nendel päevadel, kui trackisin, jäi päevane energia umbes 1600–1700 kcal juurde. Valk ja rasvad tulid ilusti täis, aga süsivesikuid peaksin ilmselt suurendama. Hyrox ja CrossFit tahavad energiat. Ja süsivesikud on selleks kõige kiirem ja praktilisem kütus. Mulle hetkel tundub, et trennipäevadel pean kindlasti energiatarbimist suurendama. 

Laupäeval käisime abikaasa tööüritusel. Pühapäeval tulime varakult tagasi ja jõudsin lõunasesse Hyrox trenni.

Koju jõudes ma päriselt mõtlesin, kas minna või mitte. Pea valutas, lapsed kaklesid ja karjusid ning ma olin vaimselt üsna läbi. Aga õnneks läksin ikkagi. Pärast trenni oli enesetunne jälle nii palju parem.

See tuletas jälle meelde, et alati ei saa otsuseid teha ainult selle järgi, mis tunne parasjagu on. Mõnikord on tunne lihtsalt väsimus, müra ja ülekoormus, mitte päris põhjus loobumiseks.

Reedel panin üle pika aja ka glükoosisensori peale, sest tahtsin vaadata, kas midagi on ajas muutunud. Mul on viimasel ajal olnud ka lihtsüsivesikuterikkamaid toidukordi — näiteks puder moosiga ja sai — ning täheldasin, et veresuhkur ei tõuse enam nii kõrgele kui varem.

Üksikute mõõtmiste põhjal ei saa muidugi suuri järeldusi teha, aga tundub, et keha tuleb süsivesikutega paremini toime. Võib-olla on 1,5 aastat järjepidevat jõutreeningut ja regulaarset liikumist oma töö teinud.

Igal juhul on huvitav näha, kuidas keha kohaneb, kui anda talle piisavalt aega, koormust ja järjepidevust. Võib-olla pakub see ka mõtteainet neile, kes hirmsasti süsivesikuid pelgavad? Äkki pole asi süsivesikutes vaid selles, et puudub piisav lihasmass ja füüsiline aktiivsus, mis neid kasutaks?

Järgmise korrani ❤️