Jäin 3 päeva enne HYROXi võistlust haigeks ja see pani mind mõtlema hoopis millelegi sügavamale

Täiesti uskumatu, aga tõsi.

MA JÄIN HAIGEKS. KOLM PÄEVA ENNE HYROXI VÕISTLUST.

Ainsana perekonnas.

JÄLLE. 😂

See on mul juba teine kord sel suvel ja kuidagi jälle täpselt sellisel hetkel, kus pikem pinge hakkab lõpuks langema.

Või noh… võib-olla on see lihtsalt juhus. Aga muster pani mind mõtlema.

Enne haigeks jäämist käisin ringi „punase akuga“

HYROXi trennid ise on päris intensiivsed.

Sinna juurde viimaste nädalate töö, tegemised, lastega elu, võistluseks valmistumine ja kõik muu.

Ja kui aus olla, siis suutsin ennast vahepeal ikka korralikult energiast tühjaks tõmmata.

Mitu päeva tundsin täiesti füüsiliselt, nagu käiksin punase akuga ringi.

Teate seda telefoni akut, kus on 7% alles, aga selle asemel, et laadija otsida, mõtled:

„Ah, küll veab veel välja.“

Selline ma olin. 😄

Ainult et inimesel ei tule ekraanile teadet:

Low battery. Please connect charger.

Keha annab märku teistmoodi.

Ja mina olen väga-väga hea selles, et märguanne kinni panna ja edasi teha.

Puhkamises?

Selles olen ma palju kehvem.

„Saan hakkama. Olen tugev. Surun läbi.“

Läksin hiljuti teraapiasse.

Mitte sellepärast, et minuga oleks tingimata midagi tohutult valesti, vaid sellepärast, et tahtsin õppida ennast ja oma aju paremini toetama.

Teraapias tuli jutuks trauma.

Terapeut rääkis erinevatest traumaga töötamise meetoditest, selgitas nende põhimõtteid ja võimalusi.

Ja mina lihtsalt istusin seal ja mõtlesin:

„Oota… trauma? Mul?“

Ma tean ju küll, et mul on olnud päris keeruline lapsepõlv ja noorukiiga.

Aga olen sellele suure osa elust vaadanud kuidagi nii:

Mis seal ikka.

Sain hakkama.

Olen tugev.

Lähen edasi.

Surun läbi.

Ja tegelikult olen ma väga pikalt olnud uhke selle üle, kui palju ma suudan.

Aga sellele „ma suudan kõike“ perioodile järgnevad mul aeg-ajalt ka täiesti vastupidised hetked.

Need, kus olen täiesti maas.

Ei jaksa.

Ei taha.

Ei suuda midagi teha.

Nagu pendel, mis liigub ühest äärest teise.

Ühes otsas:

„Ma teen kõik ära!“

Teises:

„Ma ei suuda mitte midagi.“

Ja teraapia pani mind esimest korda päriselt küsima, kas võib-olla ei olegi minu tugevus ainult see, et ma suudan järjest rohkem teha.

Äkki tugevus on ka see, et oskan enda piire märgata.

Hakkasin trauma kohta rohkem lugema

Pärast teraapiat hakkasin trauma ja posttraumaatilise stressi kohta natuke rohkem lugema.

Mitte selleks, et endale diagnoosi panna.

Pigem selleks, et mõista, kuidas varasemad kogemused võivad inimese mõtteid, reaktsioone ja käitumismustreid mõjutada ka palju aastaid hiljem.

Üks meetod, mille vastu mul tekkis huvi, on EMDR ehk silmaliigutustel põhinev desensibiliseerimine ja ümbertöötlus.

Tahaksin seda mingil hetkel professionaali juhendamisel proovida ja otsin praegu selleks sobivat terapeuti.

Aga siis juhtus midagi veel huvitavamat.

Seisin köögis ja keetsin endale teed.

Nohune, väsinud ja päris kurb.

ÜKS päev HYROXini.

Ma olin seda võistlust päriselt oodanud

Ma olin HYROXi oodanud.

Mitte mingisuguse tohutu tulemussurvega.

Ma ei lähe sinna esikohta püüdma.

Kaal on vahepeal isegi tõusnud ja… ausalt?

Täiesti savi. 😄

Ma tahtsin minna sinna lõbutsema.

Olin trenni teinud.

Olin enda arengut näinud.

Tahtsin kogeda kogu seda võistluse melu.

Tahtsin koos paarilisega pingutada.

Tahtsin näha, milleks mu keha võimeline on.

Ja siis…

PÕMM.

Nohu.

Kõige tavalisem, tobedam nohu.

Ja võttis mu täiesti jalust maha.

Seisin köögis teetassiga ja mõtlesin:

„Millal ma olen veel midagi väga oodanud ja siis tundnud, et vedasin alt?“

Iseennast.

Teisi.

Ja järsku tuli mulle üks mälestus.

Olin 16 ja pidin minema suurele esinemisele

Kui olin umbes 16-aastane, käisin näiteringis.

Ja ma armastasin näitlemist.

Armastasin lava.

Armastasin oma kõva ja selget häält.

Armastasin esinemist.

Armastasin aplausi.

Hehe… huvitav küll, miks ma nüüd koolitaja olen. :D

Meil oli tulemas oluline esinemine.

Ja vahetult enne seda kukkusin kehalise kasvatuse tunnis nii õnnetult, et väänasin jala väga pahasti välja.

Ma ei saanud korralikult kõndidagi.

Mu näiteringi õpetaja palus ikkagi, et ma tuleksin.

Ta ütles, et kasvõi kannavad mind lavale.

Mäletan, kuidas palusin emalt:

„Palun, kas ma võin minna?“

Ta ei lubanud.

Ja ma ei läinud.

Teised pidid ilma minuta hakkama saama.

Mina tundsin, et olin neid alt vedanud.

Ja ma olin nii õnnetu.

Ja nüüd, aastaid hiljem, seisan jälle enne tähtsat sündmust olukorras, kus tunnen, et vean alt.

Ma ei tea, kas need kaks olukorda on omavahel tegelikult kuidagi seotud.

Ma ei saa öelda, et mu keha „mäletas“ seda olukorda või et just see minevikukogemus põhjustas selle, kuidas ma praegu ennast tunnen.

Võib-olla on see lihtsalt täiesti juhuslik seos, mille mu aju kahe sarnase olukorra vahel tekitas.

Aga emotsionaalselt tundus see hetk kummaliselt tuttav.

Midagi väga oodata.

Selleks valmistuda.

Tahta kohal olla.

Ja siis järsku tekib midagi, mida sa ise kontrollida ei saa.

Ja esimene tunne ei ole isegi ainult:

„Mul on nii kahju, et ma ei saa minna.“

Vaid:

„Ma vean teisi alt.“

See oli minu jaoks päris huvitav äratundmine.

Sest tegelikult…

Kas 16-aastane mina vedas kedagi alt, sest ta vigastas oma jalga?

Ei.

Kas tänane mina veab kedagi alt, sest jäi haigeks?

Samuti ei.

Aga tunne võib sellest hoolimata olla päris.

Võib-olla ei pea alati läbi suruma

Mul on tunne, et suur osa minu elust on olnud seotud hakkamasaamisega.

Ma saan hakkama.

Ma teen ära.

Ma ei anna alla.

Ma surun natuke veel.

Ja kindlasti on see omadus mind elus tohutult aidanud.

Aga võib-olla ei pea sellest saama kogu identiteeti.

Sest kui ainus viis olla „tubli“ on kogu aeg edasi minna, siis mida sa teed hetkel, kui keha ütleb:

Ei.

Võib-olla ongi minu järgmine õppetund mitte see, kuidas veel rohkem pingutada.

Vaid see, kuidas varem märgata, kui aku hakkab punaseks minema.

Ja kuidas panna ennast laadima juba siis, kui akut on veel 20%, mitte alles siis, kui telefon ennast ise välja lülitab. 😄

Aga mis HYROXi võistlusest saab?

Seda ma veel ei tea.

Täna olen veel haige. Homme on võistlus.

Ma ei hakka endale lubama, et „ah, küll ma lähen iga hinnaga“.

Sest üks asi, mida ma praegu üritan õppida, ongi enda keha kuulamine ka siis, kui vastus mulle ei meeldi.

Ma võin väga tahta võistelda.

Ma võin olla selle nimel treeninud.

Ma võin olla elevil.

Ja ikkagi võib juhtuda, et seekord ütleb keha mulle midagi muud.

See ei tähenda, et kahe kuu trennid oleksid olnud mõttetud.

See ei kustuta ära seda, mida ma selle aja jooksul õppinud olen.

Ja see ei tähenda, et ma oleksin kedagi alt vedanud.

Kui saan minna, siis lähen ja naudin.

Kui ei saa…

siis tuleb järgmine HYROX. Põhjus reisile minna :P

Kuigi olgem ausad – praegu loodan ma ikka veel väga, et homme ärkan tervena. 😂

Eks näis.

Seekord proovin vähemalt mitte punase akuga vägisi edasi sõita.