Minu esimene HYROX võistlus – 2 kuud ootamist ja treenimist. TEHTUD! 🔥

Minu esimene HYROX võistlus – 2 kuud ootamist ja treenimist. TEHTUD! 🔥

1:15:53.
23. koht 36 naispaarist.
Ja esimene HYROX võistlus – tehtud!

Kaks kuud ootamist, HYROXi trenne, jooksmist, mõtlemist, et huvitav, mis asi see võistlus päriselt olema saab… ja nüüd ongi kõik läbi.

Ja päris ausalt?

Algus oli sigaraske. 😅

Päev enne võistlust: 1 km ja aitab küll

Olin mõned päevad enne võistlust haigeks jäänud ja veel päev enne starti käisin väikese jooksuringi tegemas.

1 km.

Sest rohkem lihtsalt ei jaksanud.

Higi oli kohe lahti, keha tundus väsinud ja raske. Oleksin võib-olla mõnel teisel hetkel mõelnud, et ah, teen veel natuke, aga seekord ei surunud.

Kui keha ütleb, et aitab, siis vahel võiks teda lihtsalt kuulata ka.

Võistluspäeval proovisin uuesti. Umbes 2 km jooksuring, mille jooksul vahetasin natuke tempot.

Ja jälle – higi lahmas, päris raske oli.

Ideaalne võistluseelne tunne? Absoluutselt mitte. 😂

Aga kummalisel kombel olin ma ikkagi hästi positiivselt meelestatud.

Esimene võistlus. Vahet pole. Let’s have fun.

Veidi haiglane oli olla, aga mitte midagi sellist, mille tõttu oleksin ise tundnud, et ma kindlasti startida ei tohiks.

Ja mul on NIIIIII hea meel, et ma läksin.

Siis läks möll lahti

See melu.

Valgus.

Muusika.

Inimesed.

Adrenaliin.

VAAAAU.

Ma olin umbes kuu aega tagasi oma partnerile rääkinud, et tahaksin kunagi fitness reivil osaleda. Olin Instagramis mingit reeli näinud ja mõelnud, et miks Eestis midagi sellist ei ole – trenn + reiv tundus lihtsalt nii cool kombinatsioon.

Ja siis sain ühe õhtuga kaks asja tehtud.

✅ Osaleda HYROXil.
✅ Osaleda fitness reivil.

Sest sisuliselt täpselt selline tunne seal oligi.

Valgus, vali muusika, rahvas, emotsioon, võistlus, trenn – kõik ühes.

Aga esimene pool… oeh 😅

Esimene pool võistlusest oli minu jaoks raske.

Ma lihtsalt ei saanud ennast kohe jooksus käima. Paremal pool hakkas pistma ka esimesed 2 jooksu.

Alles võistluse teises pooles tekkis tunne, et okei, nüüd keha töötab. Ütlesin Kristinile ka, et ''Ma nüüd saim käima, teeme ära, LEBOOO''

Jaamades oli ka omajagu pusimist. Väljaasted olid rasked mulle, row peal istusin mööda, burpeed võtsid korralikult läbi ja wall ballidega läks meil lõpus veidi sassi.

Aga samal ajal tekkis mingi hetk see tunne, et…

ME PÄRISELT TEEME SEDA.

Üks jooks veel.

Üks jaam veel.

Edasi.

Ja lõpuks finiš.

1:15:53.

1. koht 36 naispaarist.

Esimese HYROXi kohta, pärast haigeks jäämist ja arvestades seda, kuidas keha veel eelmisel päeval tundus?

Ma olen rahul. Väga rahul.

Aga veel rohkem kui tulemus, jäi mulle meelde kogu see kogemus.

Eesti esimene HYROX 🥹

Nii uhke tunne oli olla osa sellest.

Eesti esimene HYROX.

Ja siiras rõõm selle üle, et meie oma CrossFit Peetri suutis korraldada nii suure, ägeda ja professionaalse ürituse. Üritus sai kajastuse ka Delfi Sport: https://sport.delfi.ee/artikkel/120607078/fotod-eesti-suurim-hyroxi-simulatsioon-toi-t1-parkimismajja-ule-200-sportlase

Teate seda tunnet, kui kontserdi lõpus rahvas karjub:

„Korrata! Korrata!“

Täpselt sama tunne.

Palun tehke veel. 😂

See oli nii äge.

Suur aitäh abikaasale, kes toetas, ergutas ja filmis. Ja muidugi naabrinaine Triin, kes mind viimasel hetkel aitas ja mulle patsid punus 😍

Ja siis tuli… HYROXi-pohmell

Võistlus ise algas meil alles kell 19.30.

Ja ilmselt saate juba aru, kuhu see lugu liigub.

Minu närvisüsteem pärast kogu seda trenni, adrenaliini, muusikat, valguseid ja emotsioone:

EI MAGA.

Ma reaalselt siplesin terve öö voodis.

Keha oli väsinud, aga aju lihtsalt ei suutnud rahuneda.

Mulle ei sobi ilmselgelt väga hästi teha nii intensiivset trenni nii hilja õhtul ja panna sinna otsa veel kogu see võistluse melu ja emotsioon.

Järgmisel päeval oli mul täiesti ausalt öeldes tunne nagu oleks pohmell.

Kuigi alkoholist põhjustatud pohmelli pole ma juba aastaid kogenud. 😂

Väsimus, imelikud isud, janu, keha täiesti läbi.

Võtsin magneesiumi ja mineraalaineid, jõin rohkem vett, sõin ja üritasin lihtsalt taastuda.

Sest intensiivne võistlus + terve öö magamata olemist annab kehale ikkagi päris korraliku koormuse.

Ja ausalt… ma taastun sellest melust veel praegugi. 😅

Kas ma teeksin seda uuesti?

10/10.

Absoluutselt.

See oli väärt kogu ootamist, treenimist, närveerimist ja isegi järgmisel päeval tekkinud HYROXi-pohmelli.

Aga sellest võistlusest jäi mulle veel üks mõte pähe kummitama.

Mis siis, kui ma läheksin veel võistlema?

Sest siiani olen ma lihtsalt trennis käinud.

Teen Crossfiti ja HYROXi, sest see meeldib mulle.

Jooksen, sest tahan paremaks saada.

Tõstan raskusi, sest mulle meeldib tunda ennast tugeva ja võimekana.

Aga ma ei ole kordagi enne treeninud mõttega:

„Ma valmistun võistluseks ja tahan seal võimalikult hea tulemuse teha.“

Ma lihtsalt… käisin trennis.

Ja nüüd tekkis uudishimu.

Mis juhtuks siis, kui ma päriselt valmistuksin?

Kui ma treeniksin teadlikumalt just nende kohtade järgi, kus mul oli seekord raske?

Kui ma parandaksin oma jooksu?

Kui ma läheksin järgmisele HYROXile tervena?

Kui palju võiks tulemus paraneda?

Nii et jah…

Võib-olla ei jäänudki see minu viimaseks HYROXiks. 👀🔥

Esimene: 1:15:53.

Nüüd on vähemalt number, mida ületama hakata.

Foto autor: fotograaf Mauri Levandi