Puusad nagu suusad

Olime abikaasaga köögis ja tegime süüa. Tema tahtis sahtlit avada, aga mina seisin ees. Naljaga pooleks ütles ta mulle:

„Sul on puusad nagu suusad.“

Vaatasin talle otsa ja küsisin: „Mis lause see nüüd selline on?“

Tema selgitas, et oli seda väljendit kunagi lapsepõlves kuulnud ega mõelnud sellega midagi halba. Tõenäoliselt ei mõelnudki. See oli tema jaoks lihtsalt üks vana naljakas ütlus.

Mina aga tundsin, et tahan sellele reageerida.

Ütlesin talle, et mulle ei meeldi kommentaarid, mis käivad kellegi keha kohta. Eriti ei soovi ma, et meie poeg ja tütar kasvaksid üles keskkonnas, kus teise inimese keha kasutatakse nalja tegemiseks – isegi siis, kui naljataja kavatsus ei ole halb.

Abikaasa sai minu mõttest aru, kuid küsis seejärel väga asjaliku küsimuse:

„Miks see tänapäeval nii suur probleem on? Vanasti ju ei olnud nii palju söömishäireid ja kehaga seotud muresid.“

Aga oli küll.

Võib-olla ei osatud neid probleeme alati märgata, diagnoosida ega neist avalikult rääkida. Võib-olla peeti pidevat dieeditamist ja rahulolematust oma kehaga lihtsalt naiste elu tavapäraseks osaks. Kuid surve olla piisavalt sale, ilus ja „õige“ ei ole tekkinud koos sotsiaalmeediaga.

Dieedite ajalugu

Toiduenergia mõõtmise teaduslik alus kujunes 19. sajandil ning Ameerika teadlane Wilbur Olin Atwater uuris muu hulgas seda, kui palju energiat erinevad toitained annavad ja kuidas inimorganism energiat kasutab.

1918. aastal elas üks naine, kes muutis kilokalorite lugemise kaalulangetamise vahendina väga populaarseks.

Ameerika arst Lulu Hunt Peters avaldas 1918. aastal raamatu „Diet and Health: With Key to the Calories“. Peters oli ka ise kogenud suuremas kehas elamist ja kehakaalu langetamist. Tema raamatust sai üks esimesi menukaid dieediraamatuid ning selle kaudu jõudis inimesteni mõte, et toidust ei peaks rääkima üksnes leiva, või ja koogina, vaid numbritena – kilokaloritena.

Kilokalor ise on lihtsalt toiduenergia mõõtühik. Probleem ei ole selles numbris. Ka mina kasutan oma töös kilokaloreid ning teadmine toidu energiasisaldusest võib olla kasulik. Probleem tekib siis, kui numbrist saab inimese väärtuse mõõdupuu ning söömisest lõputu enesekontrolli test.

Petersi sõnumites seostati saledust ilu, eneseväärikuse ja enesedistsipliiniga. Suuremas kehas olemist käsitleti aga justkui märgina nõrgast iseloomust. See kõlab kahjuks tuttavalt ka rohkem kui sada aastat hiljem.

Sigaret magustoidu asemel

Ka peenikese keha idealiseerimine ei alanud 2000. aastatel.

1. ja 1930. aastatel reklaamiti naistele sigarette muu hulgas saleda figuuri säilitamise vahendina. Lucky Strike’i kuulsaks saanud reklaamikampaania soovitas haarata maiustuse asemel sigareti järele. Seda sõnumit toetasid pildid saledatest, elegantsetest ja glamuursetest naistest. Raport naistele suunatud tubakareklaamist

Veini ja muna kiirdieedi varasem versioon avaldati 1962. aastal ning 1977. aastal jõudis see Vogue’i. Päevamenüü sisaldas mune, musta kohvi, veini ja veidi liha ning lubas mõne päevaga kiiret kaalulangust.

See tähendab, et naistele on aastakümneid müüdud ideed, et nälg, sigaretid, alkohol või äärmuslik piiramine on vastuvõetav hind väiksema keha eest.

1. aastatel ja 2000. aastate alguses vaatasid paljud meist ajakirjadest ja televiisorist naisi, kelle kehad pidid olema võimalikult peenikesed. Keha hinnati, võrreldi ja lahati avalikult. Kuulsuste kaalutõusust tehti esikaaneuudiseid ning ka täiesti normaalse keha kohta kasutati sõnu „paks“ ja „käest lastud“.

Paljud tänased täiskasvanud naised kasvasid üles ajal, mil oli normaalne pidada dieeti isegi siis, kui selleks puudus tervislik vajadus. Me õppisime üsna varakult, et kõht peaks olema lame, reied ei tohiks kokku puutuda ja väiksem number kaalul on alati parem.

Kas tänapäeval on probleem tõesti suurem?

Ma ei arva, et saame lihtsalt väita, et tänapäeval on inimestel kindlasti rohkem söömishäireid kui vanasti. Muutunud on diagnoosimine, teadlikkus ja valmisolek abi otsida. Söömishäired võisid varem jääda märkamata või olla peidetud „tervisliku toitumise“ ja dieedipidamise taha.

Küll aga on tänapäeval kehade võrdlemine muutunud peaaegu katkematuks. Kui varem nägime saleduse ideaali ajakirjas või televiisoris, siis nüüd mahub see meie taskusse. Sotsiaalmeedia võib näidata meile kümneid või isegi sadu töödeldud kehapilte ühe päeva jooksul.

Uuringute põhjal on saledat keha idealiseeriva meediasisu nägemine seotud suurema kehaga rahulolematuse ja häirunud söömiskäitumise riskiga. See ei tähenda, et üks foto, video või kommentaar põhjustaks söömishäire. Söömishäirete kujunemine on alati palju keerulisem. Kuid keskkond, milles inimene pidevalt oma keha hindama ja teistega võrdlema õpib, ei ole tähtsusetu. Meedia ja kehakuvamurede metaanalüüs, sotsiaalmeedia, kehakuvandi ja toiduvalikute süstemaatiline ülevaade

Lapsed kuulevad ka seda, mida me neile otseselt ei ütle

Ma ei arva, et üks lause „puusad nagu suusad“ tekitaks meie lastel söömishäire. Nii lihtne see põhjuslik seos ei ole.

Kuid lapsed õpivad meie kõrval, milliseid kehasid märgatakse, milliseid hinnatakse ja mille üle võib nalja teha. Nad kuulevad, kui ema ütleb, et tema kõht on kole. Nad märkavad, kui isa kommenteerib televiisoris oleva naise kehakaalu. Nad panevad tähele, kui kedagi kiidetakse kaalulanguse eest, teadmata, miks inimene tegelikult kaalu kaotas.

Ka naljana mõeldud lause õpetab midagi.

Kui me räägime pidevalt kehadest, võivad lapsed õppida, et inimese keha on avalik aruteluteema. Et seda võib võrrelda, hinnata ja kommenteerida. Pere kehakaalu puudutavad kommentaarid ja narrimine on uuringutes olnud seotud noorte suurema kehaga rahulolematuse ning häirunud söömiskäitumisega, kuigi need seosed on mitmetahulised ega tõesta, et vanemate üksikud sõnad põhjustaksid söömishäire. Ülevaade vanemate kehakaalu- ja kehakuju puudutavate kommentaaride mõjust

See puudutab nii tüdrukuid kui ka poisse. Tüdrukutele antakse sageli mõista, et nad peaksid olema väiksemad. Poistele, et nad peaksid olema suuremad, tugevamad ja lihaselisemad. Mõlemal juhul võib laps õppida, et tema keha sellisena, nagu see parasjagu on, ei ole piisav.

Millest siis rääkida?

Ma tahan, et meie kodus saaks toidust, tervisest ja kehast rääkida. Kehast rääkimine ei ole iseenesest halb.

Võime rääkida sellest, kuidas toit annab meile energiat. Kuidas lihased aitavad joosta, hüpata ja raskeid asju tõsta. Kuidas keha vajab und, liikumist, puhkust ja mitmekesist toitu. Võime õpetada lapsi märkama nälga, täiskõhutunnet ja enesetunnet.

Kuid me ei pea õpetama neid oma keha pidevalt hindama.

Ma ei soovi kasvatada lapsi maailmas, kus huumor on keelatud ja iga lauset peab hirmuga kaaluma. Soovin lihtsalt, et üheski kodus ei oleks inimese keha nalja sihtmärk.

Sest üks kommentaar ei määra lapse suhet oma kehaga. Küll aga kujundavad seda sajad väikesed sõnumid, mida ta aastate jooksul kuuleb.

Meie köögis lõppes see vestlus rahulikult. Abikaasa mõistis, miks see teema on mulle oluline, ja mina sain aru, et tema kommentaaris ei olnud pahatahtlikkust. Sahtel sai lõpuks avatud ja söök valmis.

Aga mulle jäi sellest hetkest üks küsimus:

Kui paljud meist kannavad tänaseni endaga kaasas kehaga seotud lauseid, mida täiskasvanud ütlesid kunagi „lihtsalt naljaga“?